EESTI KIRJANDUS

Esimesed eestikeelsed tekstid

Muistse iseseisvuse ajal avaldus Eesti hõimude vaimne looming mitmesugustes rahvaluule vormides. 1208–27 Saksa ordurüütlite ja taanlaste vastu sõdinud eestlased alistati ja suruti feodaalikkesse. Sel viisil kujunenud seisuslikus ühiskonnas moodustasid eestlased kõige madalama seisuse – talupoegkonna. Seetõttu oli neil raske omandada haridust ning eestikeelse kirjasõna algatamine ja edendamine jäi 19. sajandini võõrast rahvusest (peamiselt sakslastest) literaatide hooleks. Haritud seisuste kirjakeelteks olid keskajal ladina ja alamsaksa keel, 17. sajandist alates ülemsaksa keel. Selles loodud kirjandus moodustab baltisaksa kirjanduse. Üldistavalt võib öelda, et pärast Liivi- ja Eestimaa vallutamist ei tundnud feodaalisandad ja vaimulikud paari sajandi jooksul huvi kohalike rahvaste keelte vastu, seepärast eesti kirjakeele tekkimine hilines ja selle esialgne areng oli vaevaline.

Mõni eestikeelne väljend ja hulk kohanimesid on Henriku (Henricus de Lettis) 1224–27 kirjutatud kroonikas „Origines Livoniae sacrae et civilis” (Henriku Liivimaa kroonika, esmatrükk 1740). Ladinapärases ortograafias kirja pandud eestikeelseid kohanimesid leidub 1241 üheks nimestikuks koondatud Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae), esialgu kirjutasid need nimed üles Põhja-Eestis rahvast ristinud preestrid. 15. sajandi algusest on teada esimesed katsed tõlkida ristiusu palveid eesti keelde, sellest ajast pärinevas Kullamaa käsikirjas on „Meie isa” („Pater noster”), „Ave Maria” ja „Credo” kohmakad tõlked.

kirikukirjanduse ajajärk Eesti kirjandusloos (1525–1780)

16. sajand

Reformatsiooniga tekkinud luterliku kiriku nõue pidada rahvale emakeelset jumalateenistust tekitas vajaduse soetada ka eestikeelset kirikukirjandust. Juba reformatsiooni põhjustatud usurahutuste ajal hakati kirjastama mitmekeelseid vaimulikke raamatuid. Esimest korda leidus eestikeelset teksti koos liivi- ja lätikeelsega 1525 Lübeckis trükitud raamatus, mille tiraaži hävitasid reformatsiooni vastased. 1535 trükiti Wittenbergis Simon Wanradti ja Johann Koelli koostatud luterlik alamsaksa- ja eestikeelne katekismus. 16. sajandi tähtsaim Eestis kirjutatud teos oli Balthasar Russowi alamsaksakeelne „Chronica der Prouintz Lyfflandt …” (trükiti Rostockis 1578, 31584), mis käsitleb Vana-Liivimaa ajalugu 12. sajandist kuni 1583. aastani, hinnates olusid ja ajaloosündmusi Tallinna linnakodaniku seisukohast. B. Russow oli päritolult eestlane, seepärast on küllalt põhjust pidada kroonikat Eesti kirjandusse kuuluvaks.

17. sajand

17. sajandi alguse väljakujunemata eesti kirjakeele kaootilist taset iseloomustavad Georg Mülleri 1600–06 koostatud käsikirjalised jutlused. Vene-Liivimaa sõjas Poola valdusse läinud Lõuna-Eestis alustati rekatoliseerimist, selle aja esileküündivaim katoliiklik kirikutalituse raamat on „Agenda Parva” (1622), milles ladina keele kõrval on osa teksti läti, eesti, poola ja saksa keeles. Eestikeelne tekst on Tartu-murdeline. Sellega algas lõunaeesti keele tungimine kirikukirjandusse. Põhja-Eestis oli 17. sajandi tähtsaim kirikukirjanduse autor Heinrich Stahl, kellelt ilmusid „Hand- und Hauszbuch …” (4 köidet, 1632–38), jutlustekogu „Leyen Spiegel” (2 köidet, 1641–49) ja esimene eesti keele grammatika „Anführung zu der Esthnischen Sprach” (1637).

Kontrastina kirikukirjandusele tõusis 1630. aastail esile baltisakslaste eestikeelne juhuluule, mille autorid Reiner Brocmann, Georg Saleman, Heinrich Göseken, Olaus Georg Salenius jt kirjutasid barokses stiilis ja mõneti frivoolseid pulma-, matuse- ja pühendusluuletusi, toetudes Saksa luuleteoreetiku Martin Opitzi poeetikareeglitele. Nende lühikest aega kestnud luuleharrastus jäi kirikukirjandusest hälbinud hoovuseks, nad ei algatanud järjepidevat ilmalikku Eesti luuletraditsiooni. Kirikukirjandust täiendasid värsivormis kirikulaulude kogud „Neu Ehstnisches Gesangbuch” (1656) ja Lõuna-Eestis „Wastne Tarto mah Keele Laulo Rahmat” (1685). Kui Lõuna-Eesti läks 1629 Rootsi koosseisu, hakati sealgi välja andma luterlikke kirikuraamatuid. Tähtsaim kirikukirjanik oli Joachim Rossihnius, kes avaldas 1632 luterliku katekismuse ja evangeeliumide ning epistlite raamatu. Lõunaeesti keeles ilmus ka „Wastne Testament” (1686), mille tõenäoline tõlkija oli Andreas Virginius. 17. sajandi lõppkümnendil jõudis Bengt Gottfried Forselius täpsemalt reeglistatud kirjakeeleni, tema reeglid viis avalikkuse ette Johann Hornungi „Grammatica Esthonica” (1693). 

17.Sajand

17. sajandi lõpul hoogustunud kirjanduselu katkestas 1700 Põhjasõja puhkemine ja sellele järgnenud Eesti ala rüüstamine. Otsene poeetiline reageering sõjasündmustele on Puhja köstri Käsu Hansu 32-salmiline kaebelaul, mis käsitleb Tartu hävitamist 1708 Vene väe poolt. Nõudliku vormi ja rikka sõnavaraga kaebelaul on esimene teada olev eestlasest autori luuletus. 18. sajandi I poolel avaldati kirikukirjandust varasemast intensiivsemalt: ilmus põhjaeestimurdeline Uus Testament (1715), „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat” (1721) ja Anton Thor Helle eestvõttel pärast pikki eeltöid Piibel tervikuna (1739). Piibel oli tõlgitud põhjaeesti keskmurdesse, mis saigi edaspidi kirjakeele aluseks.

Vaimuliku kirjanduse omaette liigina tekkis ja levis 18. sajandi keskel vennastekoguduste kirjasõna. Seda levitasid esialgu sakslastest literaadid (Johann Christian Quandt jt), hiljem ka eestlastest kirjamehed Mango Hans, Michael Ignatius, Aleksander Raudjal jt. Eesti keelde tõlgiti mitu mahukat ja nõudlikku teost (sh J. Arndti „Neli raamatut tõelisest ristiusust” ja „Paradiisiaiake”, John Bunyani „Ristiinimese teekond” ning Thomas a Kempise „Käimisest Kristuse järel”) ning kirjutati ka algupäraseid raamatuid.

Oluline oli eestikeelsete kalendrite järjekindel ilmumine alates 1718. aastast, kalendrid muutusid peagi mahukaks, sisaldades õpetlikke kirjutisi, jutukesi ja värsse. 1766–67 ilmus Põltsamaal arst Peter Ernst Wilde väljaandena esimene rahvalik tervisehoolduse väljaanne „Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud ning nouud täeda antakse” (ilmus 41 numbrit). Selle tõlkis eesti keelde August Wilhelm Hupel. Silmapaistev teos, mis käsitles Eesti loodust ja olustikku, oli A. W. Hupeli „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” (3 osa, 1774–82). 18. sajandi lõppkümnendeil kaotas vaimulik kirjandus ainuvalitseva positsiooni, hakkasid tekkima teised kirjandusliigid. 

õpetliku rahvakirjanduse ajajärk Eesti kirjandusloos (1780–1820)

Vähesel määral jõudsid 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul Eestisse Euroopa valgustuskirjanduse ideed. Baltisaksa literaadid avaldasid ratsionalistlike sugemetega eestikeelseid juturaamatuid, mis ideoloogiliselt suunasid talupoegi leppima pärisorjusliku süsteemiga, kuid andsid juhiseid ja õpetusi arukamaks elukorralduseks. Enamik õpetliku sisuga rahvaraamatuid oli mugandatud või tõlgitud saksa keelest, nende elukujutus oli primitiivne ja keel kohmakas, kuid nad tutvustasid eesti keeles esimest korda süžeelist jutukirjandust.

Esimesena ilmus Johann Martin Hehni „Jutto nink Moistukönne …” (1778), seda laadi viljelesid Friedrich Arvelius („Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse-Ramat”, 1782), Johann Wilhelm Ludwig von Luce („Sarema Jutto ramat”, 2 osa, 1807–12) ja Otto Reinhold von Holtz („Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks”, 1817).

Kirjanduslikult väärtuslikem on Friedrich Wilhelm von Willmanni „Juttud ja Teggud kui ka Monningad Öppetussed mis maiapiddamisse pärrast tarwi lähtwad ...” (1782), mille põhiline osa on tõlgitud Läti kirjaniku Gotthard Friedrich Stenderi raamatust „Jaunas Pasakkas un Stahsti”, lisatud on mõistatusi Anton Thor Helle grammatikast.

1806 ilmus esimene eestikeelne luuletõlgete kogu, Otto Reinhold von Holtzi „Monned laulud”, millele järgnes kohe Reinhold Johann Winkleri muganduslik „Eesti-ma Ma-wäe söa-laulud” (1807). Kunstiliselt esileküündivamaid Võru-murdelisi luuletusi kirjutas Gustav Adolph Oldekop, kelle looming tervikuna jõudis trükki hiljem. 1806 andsid pastorid Johann Philipp von Roth ja G. A. Oldekop välja esimest eestikeelset ajalehte Tarto maa rahwa Näddali-Leht, mida ilmus 41 numbrit, siis sulges ajalehe tsaarivõim.

F. W. Willmanni „Jutud ja Teggud kui ka Monningad Öppetussed mis maiapiddamisse pärrast tarwis lähtwad ...” (Tallinn, 1782) tiitelleht. Esmatrüki ainus säilinud eksemplar avastati 1953. aastal Göttingeni ülikooli raamatukogus.

Eesti rahvusliku kirjanduse tekke aeg (1820–1850)

Pärisorjuse kaotamine Eestimaa kubermangus 1816 ja Liivimaa kubermangus 1819, rahvahariduse edenemine ja eriti Tartu ülikooli taasavamine 1802 soodustasid oluliselt kultuuri- ja kirjanduselu avardumist. 1820. aastatel hakkasid kirjanduselus domineerima eesti rahvusest literaadid, jättes baltisakslased aegamööda teisejärgulisele kohale. Sellega kaasnes oluline muutus kirjanduses eneses: varasemad baltisaksa literaadid olid eestikeelsele lugejale tõlkinud või mugandanud eelkõige Saksa autoreid, esimesed eesti rahvusest kirjanikud pöördusid aga rahvaluule poole, otsides sealt oma teostele ainestikku. Rahvusliku kirjanduse aluste rajamisel etendasid tähtsat osa Otto Wilhelm Masing, Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald.

O. W. Masing oli ratsionalistliku mõttelaadiga valgustuskirjanduse esindaja, ta algatas oma väljaannetega Pühhapäwä Wahhe-lugemised (1818) ja Marahwa Näddala-Leht (1821–23 ja 1825) eestikeelse populaarteadusliku publitsistika. Eesti keele hea tundjana kasutas ta oma väljaannetes loomulikku ja väljendusrikast keelt.

K. J. Petersoni luuletused ja arutlevad päevikumärkmed on kirjutatud 19. sajandi teise ja kolmanda kümnendi vahetusel, need panid aluse eesti lüürikale ja filosoofilisele kirjandusele. Oodide ja pastoraalide loojana on ta saanud mõjutusi antiikkirjandusest, Saksa romantikutelt ja eesti rahvalaulust, sulandades mujalt omandatu kord hümniliselt suurejoonelisteks, kord lüürilisteks luulepiltideks. Oma ajastu eestikeelsest kirjasõnast üleulatuvana ei leidnud tema luule avaldajat ja jäi terveks sajandiks käsikirja.

F. R. Faehlmanni loomingus tõusevad esile müütilised muistendid, mõned luuletused ja kalendrijutud. Valgustuslike teostega alustas loomingut ka F. R. Kreutzwald, oluline on tema „Ma-ilm ja mõnda …” (1848–49). Sentimentaalse jutukirjanikuna tõusis esile Suve Jaan (Jaan Sommer) (jutustus „Luige Laus”, 1843), baltisakslasest autor krahv Peter August Friedrich von Mannteuffel kirjutas õpetlikke proosaraamatuid („Aiawite peergo walgussel”, 1838, ja „Willem Nawi ello-päwad”, 1839). Populaarsed olid Carl Wilhelm Freundlichi lihtsakoelised, vormilt uuele rahvalaulule lähedased luuletused ja kalendrijutud. Eesti kirjanduse tekkimisele aitas oluliselt kaasa Johann Heinrich Rosenplänteri toimetatud sariväljaanne Beiträge zur genauern Kentniss der ehstnischen Sprache (1813–32), mis avaldas keele- ja folkloorse ainese kõrval ka kirjanduskriitikat. Tartus asutati F. R. Faehlmanni algatusel 1838 Õpetatud Eesti Selts, kus Faehlmann esitas „Kalevipoja” koostamise mõtte.

ärkamisaegne Eesti kirjandus (1850–1890)

19. sajandi keskel jõudis Eesti ühiskond uude arengujärku, millele oli iseloomulik rahvusliku iseteadvuse tekkimine, tugevnemine ja valdavaks saamine (1870. aastail). Kirjandus etendas rahvuse vaimsel äratamisel juhtivat osa ja rikastus ka ise kiiresti: sel ajajärgul kujunesid välja kõik ilukirjanduse põhiliigid.

Ajajärgu keskne kirjanikuisiksus oli Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes oli ratsionalist ja valgustaja, Saksa romantikutest mõjutatud luuletaja ning eesti rahvalaulu hea tundja. Tema koostatud regivärsiline „Kalevipoja” teaduslik väljaanne ilmus 1857–61, rahvaväljaanne 1862. Eesti eeposel on folkloorne tagapõhi, kuid orjusevastane põhiidee ja süžeearendus pärinevad Kreutzwaldilt. „Kalevipoja” virgutav mõju oli ärkamisajal suur, eepos on Eesti kirjanduse esindusteos olnud ka välismaal. Kreutzwaldi teine tähtteos „Eestirahva Ennemuistesed jutud” (osadena 1860–65, tervikuna 1866) on kirjanduslikult töödeldud rahvapäraste muinasjuttude ja muistendite kogu.

Hiljem tõusid eestluse ideoloogidena esile feodaalsüsteemi vastane Carl Robert Jakobson („Kolm isamaa kõnet”, 1870) ning kultuuripoliitik ja rahvaluule suurkogumise algataja Jakob Hurt („Pildid isamaa sündinud asjust”, 1879). Ärkamisaja kõrghetkel asutati Eesti Kirjameeste Selts (tegutses 1872–93), mis seadis oma peamiseks eesmärgiks kirjanduse-, rahvaluule- ja keelealase töö, kuid mis kujunes ka ärkamisaja vastakate poliitiliste arusaamade võitluse areeniks.

Ärkamisaja algupoolel etendas kultuuri- ja kirjanduselus tähtsat osa konservatiivne ja religioossete vaadetega Johann Woldemar Jannsen. 1857 pani ta ajalehega Perno Postimees aluse järjepidevale eestikeelsele ajakirjandusele, luuletõlgete ja -mugandustega tõi ta eesti keelde palju laulutekste („Eesti laulik”, 1860) ning edendas rahvalähedast jutukirjandust („Sannumetoja”, I–IV, 1848–51).

Ärkamisaja kirjanduses domineeris rahvuslik-romantiline luule, mille viljelejana saavutas erakordse tundesügavuse Lydia Koidula – kogus „Emmajöe Öpik” (1867) ning hiljem Kroonlinnas kirjutatud luuletustes. Isamaalüürikat avaldasid Friedrich Kuhlbars, Mihkel Veske, Ado Reinvald, Juhan Kunder jt.

Proosas valitses ärkamisaja algul veel rahvavalgustuslik suund, hiljem tõusis L. Koidula, Jakob Pärna, Lilli Suburgi, Elisabeth Aspe, Maximilian Põdderi jt jutustustes domineerivale kohale olustikurealistlik elukujutus. Ärkamisaja lõpul tekkis romantilise põhikoega ajalooline jutustus, mille tähtsaimad viljelejad olid Eduard Bornhöhe („Tasuja”, 1880; „Villu võitlused”, 1890), Andres Saal ja Jaak Järv. Romantilis-seiklusliku tagapõhjaga on ka esimene Eesti täismõõtmeline romaan – J. Järve „Vallimäe neitsi” (1885). Patriootiliselt meelestatud ajalooliste jutustuste avaldamise keelustasid võimud 1893.

Algupärane näitekirjandus tekkis koos teatriharrastusega Vanemuise seltsis. Algatajaks oli L. Koidula („Särane Mul’k, ehk Sada vakka tangusoola”, 1872). Tähelepanu äratasid ka Juhan Kunderi külakomöödiad („Kroonu onu”, 1885), kuid üldiselt jäi ärkamisaegne näitekirjandus tasemelt vähepakkuvaks.

Tõlkekirjanduses olid ülekaalus lihtsakoeliste rahvaraamatute mugandused. Ärkamisaja kirjanduses kajastub vana ja uue kirjaviisi võitlus; viimase reeglistiku esitas Eduard Ahrens 1843, valdavaks muutus uus kirjaviis alles 1860. aastail.

Eesti kirjandus 1940–1945

1940. aasta juunis alanud Nõukogude Liidu okupatsioon, II maailmasõja kandumine Eestisse ja uue Nõukogude okupatsiooni kartuses 1944 vallandunud põgenemislaine katkestasid kirjanduse loomuliku arengu ja lõhestasid selle peaaegu pooleks sajandiks kahte eraldatud ossa. Okupatsioonivõimude stsenaariumi järgi toimunud nn juunipöördega kehtestatud nõukogude võim meelitas enda poole ja pani endaga koostööd tegema pahempoolsete vaadetega ja muidu karjäärihimulisi kirjanikke (näiteks August Alle, Johannes Barbarus, Erni Hiir, August Jakobson, Mart Raud, Johannes Semper ja Juhan Sütiste).

Kirjanduselu ümberkorraldamise eesmärgiks oli muuta kirjandus Nõukogude ideoloogia tööriistaks: lõpetati Eesti Kirjanikkude Liidu tegevus, kirjastused riigistati ja nende tegevus allutati parteiorganite ja Glavliti kontrollile. Algas nõukogude korrale ebasoodsa kirjanduse keelamine ja käibelt kõrvaldamine. Looming jätkas ilmumist, ajakiri Varamu suleti, selle asemel hakkas ilmuma Viisnurk (vastutav toimetaja Aadu Hint), asutati ajaleht Sirp ja Vasar (peatoimetaja Anton Vaarandi), mis pidi propageerima nõukogulikku maailmavaadet ja sotsialistliku realismi meetodit.

1940–41 ilmus uudiskirjandust vähe, ajasündmused kajastusid ainult luules (J. Sütiste poeem „Maakera pöördub itta”, Jaan Kärneri ja Mart Raua luuletused), proosat ei suutnud uued nõuded veel mõjutada, neile vastas vaid 19. sajandi lõpu proletaarset miljööd kujutav Juhan Madariku romaan „Vabariik” (1941). 1940 ilmus Karl Ristikivi „Võõras majas” ja 1941 Hugo Raudsepa „Viimne eurooplane”. Sõja alguses 1941 vallandunud Nõukogude terrori ohvriks langes Jüri Parijõgi, kadunuks jäi Julius Oengo, vangilaagris suri Johannes Hiiemets.

1941, Nõukogude-Saksa sõja alguses taandus enamik Nõukogude võimuga koostööd teinud kirjanikke koos Punaarmeega ja evakueerus Nõukogude tagalasse. Seal rakendati neid peamiselt propagandatöötajatena. Kui sõja kulg Nõukogude Liidule soodsaks muutus, hakati tagalas moodustama kultuurikollektiive (sealhulgas Jaroslavli kunstiansamblid). 1943 asutati Moskvas Eesti Nõukogude Kirjanike Liit ja avaldati kuus numbrit almanahhi Sõjasarv (1943–44). Valdas Saksa-vastast võitlusvaimu õhutav plakatlik luule (J. Kärneri „Viha, ainult viha”, 1944), propagandistlikult kasutati ära Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva ja Lydia Koidula 100. sünniaastapäeva. Püsivaid väärtusi leidub võõraid paiku ja koduigatsust poetiseerivas, eelkõige Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi kujunevas luules.

Saksa okupatsiooni ajal kirjastamisolud paranesid (tegutsesid Eesti Kirjastus (Tallinnas) ja Tartu Eesti Kirjastus) ja tsensuur ei seadnud ilukirjandusele kuigi rangeid piiranguid. Kuigi Loomingu ilmumine oli 1941–44 katkenud, virgutas kirjanduselu Henrik Visnapuu toimetatud koguteos „Ammukaar” (I–II, 1942–43), millele tegi kaastööd enamik kodumaale jäänud kirjanikke. Luules olid olulisimad teosed Nõukogude terrori ja sõjasündmuste ängistust visuaalse teravusega vahendav Marie Underi „Mureliku suuga” (1942, 21943) ja Betti Alveri poeem „Leib” (ilmumata jäänud luulekogust „Elupuu”). Proosas oli valdav psühholoogilis-realistlik suund, tippteostena lisandusid A. Gailiti lüüriline vagabundiromaan „Ekke Moor” (1941), A. Mälgu „Hea sadam” (1942), Karl August Hindrey „Taaniel Tümmi tähelend” (1942), K. Ristikivi Tallinna-triloogiat lõpetav „Rohtaed” (1942) ja A. Kivika „Karuskose” (1943).

Lähimineviku sündmused, kui mitte arvestada üksikuid erandeid (M. Metsanurga „Dora Praats”, „Ammukaares” 1943; Pedro Krusteni proosakogu „Otsiv hääl”, 1944), proosas veel ei kajastunud. Saksa okupatsioonivõim jälitas pahempoolse meelsusega kirjanikke: vangis olid Valmar Adams ja J. Sütiste, koonduslaagris suri Evald Tammlaan.

1944. aasta sügisel viis Nõukogude väe lähenemine ja paljude kirjanike Läände põgenemine Eesti kirjanduse lõhenemise lõpule. Kodumaalt lahkusid A. Adson, A. Gailit, Bernard Kangro, A. Kivikas, P. Krusten, A. Mälk, K. Ristikivi, Gustav Suits, M. Under ja H. Visnapuu. K. Rumor oli lahkunud juba varem.

voolulise mitmekesistumise aeg Eesti kirjanduses (1905–1918)

Pärast 1905.–07. aasta revolutsiooni mahasurumist muutus tsaarivõim impeeriumi ääremaade rahvaste kultuuri arendamise suhtes sallivamaks. Seda kasutati ka Eesti kirjanduselu edendamiseks. 1906 hakkas ilmuma ajakiri Eesti Kirjandus ja 1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts, mille tegevus osutus tunduvalt edukamaks kui 1893 suletud Eesti Kirjameeste Seltsil. Osalt revolutsiooniaegse ühiskonna sisemiste vastuolude, osalt kirjanduse enese uude arengujärku jõudmise tõttu algas kirjanduse diferentseerumine. Kiiresti tõusis esile uutele esteetilistele põhimõtetele toetuvaid suundi ja voole. Peamiselt Vene eeskujude najal tekkis revolutsiooni tõusujärgus vasakpoolne tööliskirjandus, mille eesmärgiks oli teha revolutsioonilist propagandat. Revolutsioonilise kirjanduse peamine väljaandja oli Juhan Lilienbach ja silmapaistvaim poeet Hans Pöögelmann.

Revolutsioonieelsel ühiskondliku mõtte elavnemise ajal alustas tegevust rühmitis Noor-Eesti, mille tuumikusse kuulusid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Ridala, Bernhard Linde, Johannes Aavik jt. Nooreestlaste eesmärk oli kirjanduse tausta avardamine, eelkõige virgutavate mõjutuste saamine Prantsuse ja Skandinaavia kirjandusest, ning kirjandusliku kultuuri süvendamine. Anti välja viis koguteost „Noor-Eesti” (1905–15), samanimelist ajakirja (1910–11) ja ajakirja Vaba Sõna (1914–16). Nooreestlased vastandasid end kriitilisele realismile, kujunedes oma loomingus uusromantiliste voolude impressionismi ja sümbolismi pooldajateks.

Noor-Eesti esteetiliste põhimõtete ümber tekkis terav kirjanduslik võitlus. Rühmitise sihtmärkide seadja oli G. Suits, kes tõusis ajajärgu silmapaistvaimaks luuletajaks, kajastades ajastu iseloomulikke pürgimusi ja meeleolusid (kogud „Elu tuli”, 1905; „Tuulemaa”, 1913). Oma kõrge vormikultuuriga oli ta Eestis 20. sajandi luulesuundade algataja. V. Ridala luulekogud esitasid peenekoelist looduslüürikat. Väljaspool Noor-Eestit viljeles sümbolistlikku luulesuunda Ernst Enno („Hallid laulud”, 1910), Marie Heiberg kirjutas ajastuga tihedalt seotud isikuluulet („Mure-lapse laulud”, 1906), Jaan Oksa luule väljendas ürginstinkte ja kaootilist mõttelaadi. Noor-Eesti prosaist F. Tuglas kirjutas impressionistlikus laadis, nüansseeritud hingeelukujutusega novelle ja iroonilise tagapõhjaga romaani „Felix Ormusson” (1915). I maailmasõja ajal jõudis ta koguga „Saatus” (1917) sümbolistlike müütnovellide loomiseni.

Noor-Eesti kultuurimissiooni tähtsaimad tulemused avalduvad eelkõige eesti lüürika uute väljenduslaadide loomises, novelližanri edendamises ja kriitika nõudlikkuse tõstmises, milles oli oluline osa F. Tuglasel ja G. Suitsul. Jõuliselt esile kerkinud uusromantiliste voolude kõrval jätkus realistide looming. Nende seas oli juhtiv E. Vilde, kes avaldas stiililt ja kompositsioonilt viimistletud „Jutustused” (1912) ja psühholoogilise romaani „Mäeküla piimamees” (1916). A. H. Tammsaare avaldas kolm üliõpilasnovelli, impressionistliku novelli „Varjundid” (1917) ning eetikaprobleemidele keskendunud pikema jutustuse „Kärbes” (1917). Mait Metsanurk alustas loomingulist teed külaelu realistliku kujutajana („Vahesaare Villem”, 1909; „Toho-Oja Anton”, 1916). Esikteosega „Kevade” (I–II, 1912–13) andis Oskar Luts klassikalise noorsooromaani, realistina tuli kirjandusse ka novellist Jaan Lintrop.

Kiiresti edenes näitekirjandus, teedrajavaks oli nii A. Kitzbergi looming („Tuulte pöörises”, 1906; „Libahunt”, 1912) kui ka E. Vilde näidendilooming („Tabamata ime”, 1912; „Pisuhänd”, 1913), menukad olid O. Lutsu lühinäidendid (sealhulgas „Kapsapää”, 1913). Maaelu kujutava näidendiga „Talulapsed” (1912) alustas loometeed Ella Murrik, kellest hiljem sai Soome näitekirjanik Hella Wuolijoki. Lavarepertuaari täiendasid Heino Anto ja Christian Rutoffi näidendid.

I maailmasõja puhkemine pidurdas kirjanduse arengut. Sõjameeleolud kajastusid peamiselt publitsistikas (A. H. Tammsaare, G. Suits, F. Tuglas jt). Uudisteoseid ilmus vähe, kuid kirjanike loominguline tegevus ei katkenud. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga vabanes kirjandus tsensuurist ja algas uus elavnemine. Uuesti aktiviseerus revolutsiooniline kirjandus; loominguteed alustas Eessaare Aadu (Jaan Anvelt, jutustus „Alasti”, 1917), kellest hiljem sai revolutsioonilise proosa silmapaistvaim esindaja. Maapaost pöördusid kodumaale tagasi E. Vilde ja F. Tuglas. 20. sajandi kaks esimest kümnendit olid Eesti kirjanduse arengus eriti olulised: sellel ajal kujunesid kõik ajajärgule iseloomulikud žanrid ja kirjandusvoolud. Kirjandus oli muutunud küpsuseni jõudnud kultuuri oluliseks koostisosaks.

kirjandus iseseisvas Eestis 1918–1940

Aja- ja kultuurilooline tagapõhi

Iseseisvusaja alguse sündmused – Saksa okupatsioon (1918) ja sellele järgnenud Vabadussõda – surusid kultuurielu ja kirjanduse ajutiselt kitsastesse raamidesse, kuid sõja võitmine avas kultuuri arenguks uusi võimalusi. Iseseisvas Eestis oli kirjandus esimest korda vaba võõra valitsusvõimu survest, nüüd sai määravaks kirjanduse enese sisemine arenguprotsess. Pärast Vabadussõda elavnes kirjanduselu kiiresti. Kuigi iseseisvusaja algul oli kirjanikkonnas maailmavaateliste tõekspidamiste poolest suuri lahknevusi, oli valdav enamik kirjanikest solidaarne Eesti riigivõimuga. Kommunistlikust ideoloogiast enim mõjutatud kirjanikud (sealhulgas Hans Pöögelmann ja Eessaare Aadu) jäid pärast Vabadussõja lõppu Nõukogude Venemaale, kuid pahempoolseid opositsionääre oli ka Eestis.

Vabadussõja-järgsetel aastatel oli Vene 1917. aasta revolutsioonide poliitiline ning ideoloogiline järelmõju Eestis märgatav ja see kajastus kirjanduseski. Poliitilise ja ideelise arengu pöördepunktiks sai 1924. aasta 1. detsembri mäss, mis tõi esile kommunistlikule ideoloogiale allutatud revolutsionääride iseseisvusevaenulikud eesmärgid. Kirjanduses algas konsolideerumine, opositsioonilisi ajakirju ilmus vähem ning rahulikumas õhkkonnas suurenes järjest kirjanike loominguline aktiivsus. Ergutavalt mõjus 1925 vastu võetud Kultuurkapitali seadus, mille põhjal hakati kirjanikele maksma tööstipendiume. 1934 korraldati stipendiumide jagamine ümber: riigiametnike mõju stipendiumide määramisel kasvas ja stipendiumid suurenesid. 1929 alanud ülemaailmne majanduskriis pidurdas kirjanduse arengut Eestiski: raamatute trükiarv vähenes tunduvalt ja honorari maksti eriti luulekogude eest minimaalselt.

1934. aasta autoritaarne riigipööre ning sellega alanud „vaikiv olek” mõjutas märgatavalt ka kirjanduse olukorda ning edasist arengut. Teravalt ühiskonnakriitiliste teoste avaldamine muutus raskeks, otsene valitseva võimu kritiseerimine võimatuks. 1935. aasta trükiseadus keelas võimuvastase suunitlusega teoste avaldamise. Otseselt sekkus riigivõim kirjastuste töösse siiski harva, keelustamise markantseim näide oli ajakirja Tänapäev numbrite ärakorjamine 1938. Valitsuse algatusel korraldati 1935–36 raamatuaasta, mille eesmärk oli ühelt poolt kirjanduse propageerimine, aga teiselt poolt kirjanikkonna lähendamine autoritaarsele võimule. Mõnevõrra püüdis autoritaarne riigivõim kirjanikke mõjutada kirjanduse auhindamise kaudu, jättes võimule ebameeldivad teosed auhindadest ilma.

Eesti kirjandus kodumaal 1945–1989

1940–41 pooleli jäänud reorganiseerimine, mis kujunes tegelikult kirjanduselu hävitamiseks, jätkus pärast sõda. 1930. aastail Nõukogude Liidus kujunenud kirjanduskäsitlus, mida määratleti kui sotsialistlikku realismi, muutus normiks ka Eestis. Sotsialistlik realism tähendas eeskätt kirjanduse täielikku politiseerimist ja selle muutmist riigi ideoloogia levitamise vahendiks. Sedamööda, kuidas toimusid nihked ideoloogias, muutusid aja jooksul ka sotsialistliku realismi lähteloosungid. Kirjandus pidi olema elujaatav ja parteiliselt printsipiaalne, kujutama parteilises mõttes tüüpilisi elunähtusi ning väljendama selgelt autori klassipositsiooni, soositi sõjajärgse ülesehitustöö ja nn uue elu rajamise pateetilist kujutamist. Nõukogude kirjandus pidi selgelt vastanduma „kodanlikule”, „reaktsioonilisele”, „kosmopoliitilisele” ja muule sellisele kirjandusele.

Varasemale teravdatud klassipositsioonile lisandusid sõjajärgsetel aastatel Lääne-vastasus ja nn Vene demokraatliku kultuuri eeskuju andva rolli rõhutamine. Sellest tulenevalt hakati varasemat kirjandust ümber hindama, käibelt kõrvaldati kõik, mis ei sobinud kokku ideoloogia hetkevajadustega. 1946 avaldati ÜK(b)PKKotsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta, mis sõnastas parteilise suhtumise kirjandusse. 1950 toimus EK(b)P KKVIII pleenum, mis käivitas võitluse „kodanlike natsionalistide” vastu.

Sõjajärgse terrori ja hirmu õhkkonnas kannatasid kirjanikud ka füüsiliselt: 1945 katkes Juhan Sütiste elu, Heiti Talvik arreteeriti, 1951 vangistati Hugo Raudsepp. Kodanlikus natsionalismis ja kosmopolitismis süüdistatuna heideti 1949–50 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidust välja Friedebert Tuglas, Betti Alver, Kersti Merilaas ja August Sang, 1950 tagandati Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimehe kohalt ja heideti välja nii liidust kui ka parteist seni võimuga koostööd teinud Johannes Semper. Nende liikmelisus taastati 1955–56.

Nikita Hruštšovi reformide ajal ja sellele järgnenud aastakümnetel jäi sotsialistliku realismi ideoloogia ametlikult kehtima, kuid kirjanduse politiseeritus vähenes. Selle ebamäärasust suurendasid mitmesugused peitenimetused ja teoreetilised arendused (Eestis oli mõjukas Roger Garaudy „piirideta realismi” käsitus, veel 1980. aastail lansseeris Vladimir Beekman sotsialistliku realismi „polümorfsuse kontseptsiooni”).

Puhtal kujul järgisid sotsialistlikku realismi ja poliitilise propaganda hetkevajadusi Hans Leberechti esiotsa venekeelne romaan „Valgus Koordis” (1948, eesti keeles 1949 Lembit Remmelga tõlkes), mõni August Jakobsoni teos ja Juhan Smuuli „Poeem Stalinile” (1949, sellest võib leida muu seas kristlikke reministsentse). Nõuetekohased olid ka J. Semperi romaan „Punased nelgid” (1955) ja Paul Kuusbergi esikromaan „Müürid” (1957). Mõnikord „parandas” autor oma teost kriitikat järgides: Aadu Hint kirjutas ümber oma romaani „Tuuline rand” I köite (1951), aja nõuetele vastavaks üritas oma teoseid redigeerida Mait Metsanurk. Ajajärgu ideoloogia kajastub J. Smuuli novellikogus „Kirjad Sõgedate külast” (1951–55).

Poliitilise olukorra liberaliseerumine ja sotsialistliku realismi mõiste ähmastumine andsid 1950. aastate II poolel võimaluse eirata seni kohustuslikke klassivõitluse ja positiivse kangelase klišeesid ning puudutada lähimineviku valusaid teemasid, seetõttu võib kõnelda lihtsalt realistlikust kirjandusest. Elukäsitluse senist politiseeritust hakati taunima kui vulgaarsotsiologismi. Rudolf Sirge käsitles esimesena küüditamist („Maa ja rahvas”, 1956), P. Kuusberg püüdis ületada vulgaarsotsioloogilist inimesekäsitust, näidates romaanis „Enn Kalmu kaks mina” (1960) oma peategelase kõhklusi sõjakeerises, ning romaanis „Andres Lapeteuse juhtum” (1963) analüüsis endise rindevõitleja eetilist taandarengut. Sotsialistliku realismi vaimus arendatud teemasid (näiteks Suure Isamaasõja heroiseerimine, rahuvõitlus ja vastasseis kapitalistliku Läänega, Nõukogude rahvaste vennalik pere jms) leidub veel 1980. aastateni, eriti luules (Manivald Kesamaa, Hugo Angervaks).

Eesti kirjandus paguluses 1970. aastate lõpuni

Teise maailmasõja järgseil aastail oli kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada, kuid esialgu ilma eriliste uuenduskatseteta. See tähendas luule püsimist peamiselt arbujate kujundatud klassikalises mallis ja lähimineviku realistlikku kujutamist. 1950. aastate II pooleni ilmus paguluses algupärast kirjandust rohkem kui kodumaal, ainestiku ning vormilise ja temaatilise mitmekesisuse poolest domineeris paguluses kirjutatu veel kuni 1960. aastateni, mil kodumaa kirjanduses algas elavnemine.

Loominguline tegevus ja kirjastamine algas sõjaaegsete ja -järgsete kasinate olude kiuste kohe nii pagulaste ajutises peatuspaigas Soomes kui ka Rootsi ja Saksamaa põgenikelaagrites. Helsingis alustas 1944 tegevust kirjastus Orto, peatselt viidi see üle Rootsi ja 1951–73 jätkas kirjastus tegutsemist Kanadas. Kirjanduselu järjepidevust rõhutas Edgar Valter Saksa, Gustav Suitsu jmt toimetatud koguteos „Eesti Looming” (Helsingi ja Stockholm, 1944–46).

1945 asutati Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeheks oli 1945–82 August Mälk. Liidul on olnud kuni 78 liiget. Globaalse kirjanduseluga hoidis kontakti maapaos edasi tegutsenud Eesti PEN-klubi. Rühmitus Tuulisui andis Raimond Kolgi ja Kalju Lepiku osalusel välja koguteose „Homse nimel” (1945) ja üllitas kultuuriajakirja Sõna (1948–50). Saksamaa põgenikelaagris kirjastas Henrik Visnapuu oma sõjajärgsed luulekogud. 1950 hakkas Lundis Bernard Kangro toimetamisel ilmuma kultuuriajakiri Tulimuld (ilmus aastani 1993), samal aastal asutati suurim pagulaskirjastus Eesti Kirjanike Kooperatiiv. 1953 hakkas H. Visnapuu pärandi põhjal asutatud fond andma kirjandusauhinda, millest kujunes mainekas ja paguluse lõpuni kestnud tunnustusavaldus.

Paljudes maades elanud kirjanike ja kogu vaba maailma laiali paisatud eestlaste jaoks omandas postimüügi teel levitatud emakeelne kirjandus olulise globaalse suhtlemisvahendi ja rahvuslikku identiteeti kinnitava tähenduse. Kodumaal oli kirjandus tehtud totalitaarse ideoloogia teenriks, paguluses teenis ta aga paratamatuse sunnil rahvuslikke huve. Memuaarne aines, kaotatud kodumaa ja selle eleegiline taasloomine ning lähimineviku traagilised sündmused olid seetõttu sõjajärgse pagulaskirjanduse peamised teemad, mille käsitlemisel eelistati tavapärast realistlikku laadi.

Ilmus ka kodumaal valminud teoseid (August Gailiti „Leegitsev süda”, 1945). Nõukogude terror, kodumaa kaotamine ja põgenemine on kesksed teemad Ain Kalmuse, Agu Kase (1906–77), Pedro Krusteni, August Mälgu ja Voldemar Õuna (1893–86) sõjajärgsetes romaanides, subtiilsemal kujul andis loojanguvärvides tagasivaate Eesti Vabariigi viimasele aastale Karl Ristikivi oma diloogias „Kõik, mis kunagi oli” (1946) ja „Ei juhtunud midagi” (1947), veidi hiljem vaatles põgenemisteekonda A. Gailiti „Üle rahutu vee” (1951). Varasemas laadis jätkas Albert Kivikas, kirjutades järje Vabadussõja-ainelisele romaanile „Nimed marmortahvlil” (II– IV, 1948–54).

Lähiaja meeleolusid ja esialgseid pagulaskogemusi väljendasid esimene Rootsis kirjastatud eesti luuleraamat, B. Kangro „Põlenud puu” (1945), ning R. Kolgi ja K. Lepiku debüütkogud „Ütsik täht” (1946) ja „Nägu koduaknas” (1946). Sõjajärgne luule tipnes H. Visnapuu (kogud „Esivanemate hauad”, 1946, „Ad astra”, 1947, „Periheel”, 1947, „Mare Balticum”, 1948, ja „Linnutee”, 1950), G. Suitsu („Tuli ja tuul”, 1950) ja Marie Underi hilisloomingus. Modernismiga piirnevates kogudes „Sädemed tuhas” (1954) ja „Ääremail” (1963) jõudis Underi illusioonideta luule metafüüsilisse kirgastumisse. Produktiivse Kangro loomingus valdas isamaaluule, paguluse programmiliseks kokkuvõtteks sai kogu „Veebruar” (1951).

Peale väheste erandite säilis pagulaskirjanduses kaua rahvuslik-konservatiivne hoiak, ilma eriliste vormiuuendusteta ja Lääne kaasaegse kirjanduse mõjudeta, ehkki kontaktivõimalused selleks olid olemas. Ilmar Laabani kogu „Ankruketi lõpp on laulu algus” (1946) jäi esialgu ainsaks modernistlikuks teoseks. 1950. aastate luulepilti värskendasid märgatavalt järelarbuja Arno Vihalemma esikkogu „Kaja kivi südames” (1954) ning Ivar Grünthali kogud „Uni lahtiste silmadega” (1951) ja „Müüdid mülka põhja kadund maast” (1953) jmt.

1950. aastate II poolel tõusis ja jäi kogu pagulasluule keskseks autoriks K. Lepik, kes laenas vormivõtteid nii rahvaluulest kui ka T. S. Elioti pärasest modernismist ja kujundas isikupärase antoloogilise läbilõikepoeetika. Proosas sai modernismi tähtteoseks K. Ristikivi „Hingede öö” (1953). Kohanemisraskused ja enese võõrsiloleku tunnetamine lõid soodsa pinna laenudele eksistentsialismist, mille peegeldusi leidub kõige rohkem Ilmar Talve teostes, Eesti „kadunud põlvkonna” sõja- ja pagulaskogemusi kujutavas proosakogus „Ainult inimene” (1949) ja poliitilises antiutoopias „Maja lumes” (1952), ning Valev Uibopuu romaanides (okupatsioonide vaheldumist ja nende mõju inimpsüühikale väikelinna elu taustal jälgiv „Keegi ei kuule meid”, 1948, ja ruumipsühholoogiline mereromaan „Neli tuld”, 1951). Eksistentsialismi manifesteerib Harri Asi romaan „Pärast plahvatust” (1967), mis eri vaatepunktidest analüüsib sõja ja vangilaagri mõju inimesele. Vabadusvõitlus, metsavendlus ja Teine maailmasõda on kesksed teemad Arved Viirlaiu mahukas loomingus, millest esileküündivaim on modernismi sugemetega somnambuulne romaan „Seitse kohtupäeva” (1957). Sõja ja painava mineviku ületamise humoorika katsena paistab silma Eesti „Švejkina” loetav I. Talve „Juhansoni reisid” (1959). Sõjajärgsete kümnendite pagulasproosa üldpilti rikastasid Ain Kalmuse Piibli-ainelised romaanid „Prohvet” (1950) ja „Tulised vankrid” (1953) ning eestlaste ristiusustamist uudselt mõtestav Tabelinuse-triloogia („Jumalad lahkuvad Maalt”, 1956, „Toone tuuled üle Maa”, 1958, ja „Koju enne õhtut”, 1964), Arvo Mägi vanatestamentlik süü- ja vennatapumotiivil põhinev „Uputus” (1954) ning Gert Helbemäe teosed, eriti usupuhastuseaja-aineline „Sellest mustast mungast” (1957–58). Romaanides „Tee kaevule” (1952–53) ja „Toomas Tamm” (1959) taotles A. Mälk psühholoogilist sümbolismi. Lüürilise, schopenhauerlikku subjektiivsust kultiveerinud B. Kangro pretensioonid proosakirjanikuna ilmnesid A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana” mõttelises järjes „Taeva võtmed” (1956) ning pagulaste ja kodumaalt tulnud turistide kohtumise esimeses kirjanduslikus kajastuses „Sinine värav” (1957). Tema kavatsus kirjutada epopöa Eesti riigi kujunemisest kuni selle kadumiseni jäi pooleli, kuid suurteose idee realiseerus 1958–69 modernse ja meisterliku Tartu-sarja kuues köites. Uusromantilise novellistina tunnustatud Karl Rumor üllatas Brasiilia ajaloo ainelise romaaniga „Krutsifiks” (1960).

Välismaine Eesti Kirjanike Liit

Välismaine Eesti Kirjanike Liit, eesti kirjanike kutseühing paguluses, asutati 6. XII 1945 Stockholmis. Selle liikmeskonna moodustasid peamiselt Eestist pagulusse läinud kirjanikud, kellest osa oli olnud juba sõjaeelse Eesti Kirjanikkude Liidu liikmed. Liidu esimehed on olnud August Mälk (1945–82), Kalju Lepik (1982–99) ja Enn Nõu (1999–2000). Pikemat aega kuulusid juhatusse Karl Ristikivi (abiesimees) ning Raimond Kolk ja Arvo Mägi (sekretärid). Juhatus tegutses Rootsis, mis oli suurema osa pagulaskirjanike asukohamaa. Aastast 1966 on mõningad kirjanikud olnud ühtlasi Rootsi Kirjanike Liidu liikmed. Arendati suhteid Soome kirjanikega ja Eesti PEN-klubiga.

Tegevusaja jooksul on liidul olnud kokku 78 liiget, umbes pooled neist on elanud Rootsis, ülejäänud pikemat aega USA-s, Kanadas, Soomes, Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, Austraalias ja Brasiilias. 14. IV 2000 toimunud Eesti Kirjanike Liidu üldkogul ühines Välismaine Eesti Kirjanike Liit Eesti Kirjanike Liiduga, välismaal jäi tegutsema viimase Stockholmi osakond (esimees Karin Saarsen-Karlstedt).

kirjanduslikud organisatsioonid, rühmitused ja nende väljaanded Eestis 1918–1940

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ületati kiiresti I maailmasõja ajal kirjanduselus tekkinud tardumus. Friedebert Tuglase eestvõttel loodi kirjanike rühmitus Siuru, mis tegutses 1917–19 ja ühendas peale Tuglase veel viit kirjanikku (Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson ja August Gailit). Hiljem liitusid nendega Johannes Barbarus ja August Alle. Loodud küll Noor-Eesti eeskujul, polnud Siurul kindlat kultuuripoliitilist ega esteetilist programmi. Rühmitus tekitas oma esinemistega kirjanduslikku elevust, selle liikmete loomingus domineeris sensuaalne lembelüürika. Rühmitus andis välja kolm „Siuru”-nimelist albumit (1917–19), tema tegevus jäi lühiajaliseks ning liikmeskond oli maailmavaateliste ja esteetiliste tõekspidamiste poolest heterogeenne.

Siuruga võrreldes hoopis teistel alustel koondas F. Tuglas rühmituse Tarapita (1921–22), mille teravalt ühiskonnakriitilisele manifestile kirjutasid alla A. Adson, A. Alle, J. Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, J. Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, F. Tuglas ja M. Under. Tarapita väljendas teravasõnalist protesti noores riigis vohava kultuurituse, tõusikluse ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu. Ajakirjas Tarapita (seda ilmus 7 numbrit) domineeris Barbaruse, Kärneri, Alle ja Semperi ajalaulude vaimsus, Barbaruse ja Semperi vahendusel jõudis sellesse ka rahvusvahelise kirjanike rühmituse Clarté mõju. Tarapita tegevus jäi sisemiste vastuolude tõttu lühiajaliseks.

1922 asutati Eesti Kirjanikkude Liit (EKL), asutajaliikmeid oli 33. 1940, kui EKL-i tegevus Nõukogude okupatsioonivõimude käsul lõpetati, oli liikmeid 53. Liidu juhatus tegutses esialgu Tallinnas, aastast 1927 Tartus. 1934 asutati EKL-i Tallinna koondis. Liit ühendas kõiki Eesti kirjanikke, selle peamine eesmärk oli kirjanike huvide kaitsmine ja neile avaldamisvõimaluste loomine. 1923 hakkas ilmuma EKL-i ajakiri Looming, mis kujunes keskseks kirjandusajakirjaks. Ajakiri säilitas ka „vaikiva oleku” ajal demokraatliku üldsuuna ja etendas luule, lühiproosa ja esseistika arendamisel tähtsat osa.

Pärast EKL-i asutamist tegid omaette rühmituste loomise katseid nooremad, radikaalselt meelestatud kirjanikud. Koguteosele „Aktsioon”, mida Aleksander Antsoni toimetamisel ilmus kolm köidet (1926–29), oli iseloomulik kriitiline üldhoiak. Selles avaldasid teoseid August Jakobson, Rudolf Sirge, Johannes Ruven, Valter Kaaver, August Mälk ja teised. Noor-Eestist lähtunud esteetiliste põhimõtetega asusid opositsiooni ajalehe Kirjanduslik Orbiit (1929–30) ümber koondunud kirjanikud A. Jakobson, Mihkel Jürna, Erni Hiir, Juhan Sütiste, A. Kivikas ja Peet Vallak, neid toetasid kirjandusteadlased August Annist, Daniel Palgi, Oskar Urgart, Oskar Loorits, Aleksander Aspel ja teised. Orbiitlased nõudsid elulähedasemat realistlikku kirjandust ja arvustasid teravalt kunagiste nooreestlaste F. Tuglase ja G. Suitsu esteetilisi seisukohti. Kirjanduslikku Orbiiti ilmus seitse numbrit, selles algatatud eluläheduse nõue jäi aktuaalsena püsima kriitikasse ning elu- ja vaimuläheduse vastasseis kestis 1930. aastate lõpuni.

Kirjanduse arenguga seotud ajakirju asutati 1930. aastate II poolel mitu. Tänapäev (1935–40) oli opositsioonilise üldilmega, kaitstes nn vaikiva oleku ajal sõnavabadust. Akadeemia (1937–40) oli laia teadusliku ampluaaga ajakiri, mis kujunes foorumiks, kus arendati elu- ja vaimuläheduslaste vahelisi kirjanduslikke vaidlusi. 1937 hakkas Tallinnas ilmuma kirjandust ja teisi kunstialasid ühendav ajakiri Varamu, mis oli autokraatse võimu poolt mõeldud vastukaaluks Loomingule, kuid kujunes sisukaks kultuuriajakirjaks.

Et tõsta Tallinna kui kirjandusliku keskuse tähtsust, asutati 1939 Tallinna Kirjanike Ühing ja 1936 Eesti Näitekirjanike Liit. Kogu iseseisvusaja jooksul tegutses 1907 asutatud Eesti Kirjanduse Selts, mille peamine ülesanne oli teaduslike väljaannete koostamine, maailma kirjandusklassika väljaandmine ja kirjanduse propageerimine. Seltsi väljaandel jätkas ilmumist ajakiri Eesti Kirjandus.

kirjanduslikud voolud ja suundumused Eestis 1918–1940

Esimese maailmasõja eel oli Eestis domineerival kohal nooreestlaste algatatud uusromantism, kuid uusromantilised voolud ei suutnud katkestada realismi arenguliini. Siuru jätkas nooreestlaste uusromantilist suunda, tehes seda luules eelkäijatest jõulisemalt ja värvirikkamalt. Siurulased Marie Under ja Henrik Visnapuu andsid Eesti romantilisele tundelüürikale varasemast kirglikuma ja mitmekülgsema sisu. Rühmitustest eemale hoidunud Ernst Enno kujunes kahe 1920 avaldatud koguga sümbolistliku igatsusluule peamiseks esindajaks, kuid luule üldpildis jäi ta siurulaste varju.

Proosas viljeles sümboltegelastega ja osalt fantastilise miljöökujutusega novelle Friedebert Tuglas. Romantilise tagapõhjaga olid ka August Gailiti põhiliselt fantastilise sündmustikuga novellid. Esimese maailmasõja lõpul tungisid impressionismi ja sümbolismi kõrvale Saksa ekspressionismi mõjud, eeskätt sellepärast, et Saksa okupatsiooni ajal 1918 ja sõja järel olid kontaktid Saksa kirjandusega tihedad. Ekspressionistlikule luulele omased jooned – inimlikele kannatustele kaasaelamine, vaimsuse esiletõstmine, fantastikasse kalduv teravalt väljajoonistatud kujund ja eksalteeritud tundetoon ning väljenduslaad – kandusid M. Underi, H. Visnapuu, Johannes Barbaruse ja Johannes Semperi ajalauludesse. Vähemal määral mõjutas ekspressionism 1920. aastate alguse proosat (Mait Metsanurk, Peet Vallak) ja näitekirjandust (Artur Adson, Aleksander Antson).

Kuigi ekspressionism tungis Eesti kirjandusse hoogsalt, jäi tema mõju lühiajaliseks. 1920. aastate II poolel oli kirjanduse edasises arengus olulisim realismi tõusmine domineerivale kohale ja uute joonte tekkimine realismis eneses. Siuruliku uusromantismi vastu tõusis kiiresti opositsioon: juba 1920 avaldas Albert Kivikas brošüüri „Maha lüüriline shokolaad”, milles ta nõudis kirjanduse tagasipöördumist realistliku loomingumeetodi juurde. Kivikas oligi esimene, kes realistliku loomingulaadi oma külaromaanides ja sõjanovellides uuesti kasutusele võttis, kuigi ta tegi seda möödunud aegade realiste jäljendades. Samasuguses olustikurealismi laadis kirjutas Richard Roht oma maa-ainelised romaanid ja Oskar Luts oma jutustused.

Selle kõrvale tõusis uusrealism, millele oli omane sügavam sissevaade tegelaste psüühikasse, keerukam ja kandvam probleemiasetus ning varjundirikkam stiil. Uusrealismi sisulisel rikastamisel oli tähtis osa A. H. Tammsaare kõrgperioodi loomingul alates „Kõrboja peremehest” (1922), tema kõrval viljelesid süvenenud realismi M. Metsanurk ning 1930. aastail P. Vallak, Karl August Hindrey, August Mälk, Karl Ristikivi ja teised. Kahesuguse realismi vaheline piirjoon ei ole alati päris selge, aga üldsuundadena on realismi kaks hoovust siiski fikseeritavad.

Émile Zola algatatud naturalistliku koolkonna mõjud jõudsid Eestisse 1920. aastate lõpul, nad on nähtavad eelkõige August Jakobsoni romaaniloomingus, aga ka Rudolf Sirge ja Artur Roose teostes. Naturalismi mõjupiirkond jäi Eestis kitsaks, piirdudes peamiselt agulielu kujutavate romaanidega, milles ta võimaldas kirjanikel näidata elu troostitust ja inimese mandumist. Vähesel määral avaldus 1930. aastate lõpul Eesti proosas freudismi mõju, mis on jätnud tagasihoidliku varjundi Leo Anveldi romaanidele ja on nähtav ka Aadu Hindi teoses „Kuldne värav” (1937).

Erandnähtuseks jäi Juhan Madariku (Johannes Lauristini) vanglas kirjutatud romaan „Riigikukutajad”, millel oli revolutsioonilisest ideoloogiast mõjutatud taust. Teos ilmus 1929 Leningradis ja jäi Eestis tundmatuks. Nõukogude sotsialistliku realismi mõjud sellel ajajärgul Eestisse ei ulatunud, küll aga olid kommunistlike ideede ja sotsialistliku realismi nõuete mõjuväljas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus elanud eesti kirjanikud.

Eesti luule 1918–1940

Ühiskondlike murrangute ajal tõuseb luule kirjanduse üldpildis juhtivale kohale ja nii oli see ka 1917. aasta revolutsioonide ning Vabadussõja ajal. Siuru ühendas lühikeseks ajaks noori ja silmapaistvalt andekaid luuletajaid (Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson, Johannes Barbarus ja August Alle), kes varasemaid traditsioone hüljates viisid luule nii sisulise mitmekesisuse kui ka vormikultuuri poolest uuele arengutasemele.

Siurulaste enamik alustas lembelüürikaga: M. Underi „Sonetid” (1917) üllatasid armuelamuste avameelsusega ja erootiliste motiividega, veelgi jõulisemalt ja vastakate tundevarjunditega värsistas mehelikke armusuhteid H. Visnapuu kogudes „Amores” (1917) ja „Jumalaga, Ene!” (1918). Tagasihoidlikumad, kuid peenekoelisemad ja nüansirikkamad olid J. Semperi lembelaulud kogus „Pierrot” (1917). Ka A. Adsoni Võru-murdelises kogus „Henge palango’” (1917) on armastuslüürikal märgatav erikaal.

Siuru rühmituse lagunemise ja Tarapita tegutsemise ajal tungis luulesse uus teemaring – reageerimine sõdade põhjustatud kannatustele. Sellega algas Eesti lüürikas ajalaulude periood. Neid viljelesid ka Tarapitast eemale jäänud poeedid. Nimetuse sai see luulesuund Jaan Kärneri kogu „Aja laulud” (1921) järgi. Selle temaatika alla kuuluvad M. Underi „Verivalla” (1920), H. Visnapuu „Talihari” (1920), J. Barbaruse „Katastroofid” (1920), A. Alle „Carmina barbata” (1921) ja Gustav Suitsu suure poeetilise üldistusjõuga „Kõik on kokku unenägu” (1922), mis on sisuliselt luulevormiline tagasivaade Esimesele maailmasõjale ja 1917. aasta revolutsioonidele. Ajalauludes nähtub kaks põhisuundumust: kaasatundmine inimese hädadele koos sõja julmuse avameelse esiletoomisega (M. Under, H. Visnapuu) ning tugev olude ja ühiskonna kriitika, milles on paiguti pahempoolseid revolutsioonilisi motiive (J. Kärner, J. Barbarus, A. Alle). Ekspressionistliku väljenduslaadiga ajalaulud kadusid küll 1920. aastate II poolel, kuid nende ideeline mõju kestis iseseisvusaja varasema ajajärgu lõpuni. Ühiskonnakriitilises laadis luuletamist jätkas J. Barbarus, kes oli kogudes „Geomeetriline inimene” (1924) ja „Multiplitseerit inimene” (1927) vormieksperimentide poolest ajajärgu kõige modernistlikum poeet.

1920. aastad

Proosakirjanduse elavnemise tõttu hakkas luule osatähtsus 1920. aastate üldpildis taanduma. Sisuliselt suundusid poeedid 1920. aastate II poolel luule iidsete teemade poole: on näha looduslüürika ja mediteeriva värsi energilisemat esiletõusu ning inimese õnneotsingute jälgimist. Domineerisid pessimistlikud toonid, rõõmsameelsus oli silmanähtavalt haruldasem elamus, see nähtub M. Underi kogust „Hääl varjust” (1927) ja ballaadide raamatust „Õnnevarjutus” (1929). H. Visnapuu säilitas ühiskonna negatiivsete ilmingute suhtes kriitilise hoiaku, kuid kirjutas ka väljapaistvat isamaalüürikat (kogus „Maarjamaa laulud”, 1927).

Oluliselt täiendasid luule üldpilti 1920. aastail debüteerinud luuletajad. Valmar Adamsi intellektuaalset isikuluulet sisaldav kogu „Suudlus lumme” (1924) tõi luulesse irdriimi, mille teoreetiliste probleemide üle hakati kriitikas vaidlema. Silmapaistvaks luuletajaks kujunes Mulgi murdes kirjutav Hendrik Adamson. Mulgimaa koloriidi edasiandmise kõrval haaras ta oma luuleringi ka üldinimlikke probleeme. Jõuline oli Juhan Sütiste luuleteekonna algus (kogu „Rahutus”, 1928), temast kujunes proletariaadi elutunnetuse värsistaja ja realistliku luulelaadi järjekindel kaitsja. Tasemelt tagasihoidlikumaks jäi Erni Hiire futurismist mõjutatud luuletee algus, samuti Mart Raua melanhoolne esikkogu „Kangastused” (1924).

1930. aastad

1930. aastail jätkus Siuru poeetide kõrgetasemeline looming, kusjuures M. Underi kogud omandasid järjest mõjusama filosoofilise kandvuse ning J. Semperi ja J. Barbaruse looming reageeris ühiskonnas toimuvatele muutustele, sealhulgas Euroopas tekkinud fašismiohu ilmingutele. Oluliselt rikastasid luule üldpilti selle kümnendi debütandid, kelle elutunnetuslik tagapõhi ja poeetiline kultuur erinesid tunduvalt varasemate luuletajate omast. Neist tõusid esile Heiti Talvik oma esikkoguga „Palavik” (1934), Betti Alver lüürikakoguga „Tolm ja tuli” (1936), August Sang romantilist elutunnetust väljendava koguga „Üks noormees otsib õnne” (1936), Kersti Merilaas tundeelamusi värsistava koguga „Maantee tuuled” (1938), Bernard Kangro talupojakultuuri- ja looduslähedaste „Sonettidega” (1935) ning Uku Masing usulis-müstiliste luuletustega kogus „Neemed Vihmade lahte” (1935). Nimetatute ning Paul Viidingu ja M. Raua luuletustest koostas Ants Oras koondkogu „Arbujad” (1938), mille järgi hakati neid nimetama arbujateks. Arbujad ei moodustanud omaette rühmitust ega koolkonda, neid eraldas Siuru põlvkonnast tunduvalt aktiivsem pürgimine vaimsuse ja mineviku kultuuriväärtuste poole ning loova suveräänsuse rõhutamine, mis eriti ilmekalt avaldub H. Talviku, B. Alveri ja U. Masingu loomingus.

Elulähedase suuna pooldajad (orbiitlased) heitsid arbujatele ette elukaugust ja romantilise traditsiooni jätkamist, sellest tekkis terav vastasseis arbujate ning Sütiste ja Kärneri realistliku luule vahel. Autoritaarse režiimi kehtestamine mõjutas mõnevõrra luuletajaidki, kellest enamik oli uue riigikorraga opositsioonis. Kriitilisi mõtteid oli võimalik avaldada ainult satiirilistes lühiluuletustes või varjatud vihjetena. Tuntud luuletajatest võttis valitsuse propageeritud tööeestluse ideed omaks E. Hiir, kelle luule omandas seetõttu optimistlikuma põhitooni. Tähelepanuväärne koht värsiloomingu üldpildis kuulus eepilistele suurvormidele: ilmus kaks värssromaani, J. Kärneri „Bianka ja Ruth” (1923) ning H. Visnapuu „Saatana vari” (1937). Ulatuslikumaid poeeme avaldasid A. Alle, J. Sütiste, H. Visnapuu ja Villem Ridala, kelle regivärsilisse poeemi „Toomas ja Mai” (1924) oli põimitud eepilisi rahvalaule. B. Alveri poeemidele „Lugu valgest varesest” (1931) ja „Pirnipuu” (1937) oli iseloomulik vaimukas sõnastus ja irooniline käsitluslaad. Luule arenes iseseisvuse ajal eriti intensiivselt: tõusis esile andekaid poeete, mitmekesistusid ja avardusid aineringid, oluliselt tõusis vormikultuur.

Eesti näitekirjandus 1918–1940

Teiste kirjanduse põhiliikidega võrreldes oli näitekirjandus tulemustelt vaesem, eelkõige tõsisema probleemiasetusega draamateoste vähesuse tõttu. 1920. aastate näitekirjanduses on ekspressionismi mõjutusi, eriti Aleksander Antsoni näidendites, aga ka Mait Metsanurga draamas „Kindrali poeg” (1925), mille tegevustiku käivitab revolutsioonilise võitluse idee. Omaette seisab Karl Rumori sümbolistlik näidend „Valge naine” (1928), Aleksander Tassa Piibli-ainelised näidendid jäid enamasti lugemisdraamadeks.

Ajajärgu menukaim näitekirjanik oli Hugo Raudsepp, kes avaldas mõne ideedraama („Kohtumõistja Simson”, 1929, ja „Siinai tähistel”, 1928), kuid keskendus peamiselt vaimukalt sõnastatud linna- ja külaaineliste olustikukomöödiate loomisele. Viimastest tõusid esile „Mikumärdi” (1929) ja „Vedelvorst” (1932). Suure dramaatilise pingega oli A. H. Tammsaare Piibli-aineline tragöödia „Juudit” (1921), ajastule olulisi ühiskondlikke probleeme käsitles ta komöödias „Kuningal on külm” (1936). Tugev dramaatiline alus on ka Aino Kallase näidenditel, Artur Adsoni värssnäidendil „Toomapäev” (1928) ja Juhan Sütiste „Jumalate mässul” (1933).

Selle kõrval moodustasid lavakirjanduse põhihulga vähenõudlikud komöödiad, jandid ja vabaõhulavastusteks mõeldud näidendid, neid viljelesid kirjanduse teistes valdkondades tunnustuse võitnud kirjanikud A. Adson, August Mälk, Henrik Visnapuu, veelgi rohkem aga külaainestikule pühendunud harrastuskirjanikud Enn Vaigur, Tõnis Braks, Agnes Taar, Elmo Ellor, Jaan Metua jt. Autoritaarse režiimi ajal oli raskendatud ühiskonnakriitiliste teoste lavastamine, mis omakorda soodustas vähenõudlike rahvatükkide lavalepääsu.

II maailmasõja eelõhtul tuli näitekirjandusse Evald Tammlaan, kelle draamad „Valge lagendik” (1937) ja „Raudne kodu” (1938) käsitlesid ajakajalisi probleeme. Tähelepanu äratas August Jakobsoni psühholoogiline draama „Viirastused” (1939). Teatrite repertuaaris oli oluline koht üldtuntud proosateoste (näiteks A. H. Tammsaare, Oskar Lutsu, A. Mälgu ja Albert Kivika teoste) dramatiseeringutel.

Meeldis? osa:

0 kommentaari:

Seonduvad postitused

CityGlobe